Ministry of Justice of the Republic of Estonia

04/19/2024 | Press release | Distributed by Public on 04/19/2024 01:24

Noorte kuritegevusse värbamist saab toetava lastetoaga ennetada

Euroopa ja oma lähimate naaberriikide kogemusest teame, et üha rohkem kaasatakse organiseeritud kuritegevusse lapsi, kes on nooremad kui tolles riigis seatud kriminaalvastutuse iga. Näiteks Eestis ei järgne karistusõiguslikku vastutust alla 14aastastele õigusrikkujatele, ehkki muid võimalusi sekkuda on neilegi. Nii võivadki alla 14aastased saada kuritegelike võrgustike sihtmärgiks, keda hakatakse kriminaalse tulu teenimise eesmärgil ära kasutama. See võib väljenduda näiteks noorte vargile või eakaaslastele narkootikume müüma kihutamises.

Selline võimalus on ohtlik nii noortele endile kui ka meie ühiskonnale. Kui inimene on juba noores eas harjunud kuritegelikult käituma, on teda hiljem õigele teele suunata keeruline ja kallis. Veelgi enam, ühel hetkel saavad neist täiskasvanud, kes võivad hakata endast nooremaid sarnasel moel ära kasutama.

Paraku tuleb tunnistada, et head ülevaadet alaealiste kuritegelikesse võrgustikesse värbamisest Eestis meil praegu ei ole. Ühelt poolt on see hea märk: järelikult pole probleem Eestis (veel) nii suur, et see meile suurelt silma hakkaks. Teisalt peaksime juba praegu teiste riikide kogemusest õppima ära tundma ilminguid ja trende, mis aitaksid meil võimalikke probleeme ära hoida. Sellised kogemuste vahetamise momendid nagu sel nädalal Tallinnas toimunud Euroopa kuriteoennetuse võrgustiku aastakonverents avaneb uues vahekaardis, on siin olulised õpikohad. Et tänavu on fookus just organiseeritud kuritegevusel ja ennekõike laste värbamisel sellesse, saame valdkonnas väärt õppetunde ja edulugusid ka tõenduspõhisest ennetusest.

Põhjusi, miks noored kuritegelikule teele satuvad, võib olla erinevaid. Üheti on piiride kompamine ja teatav riskide võtmine loomulik osa suureks kasvamisest. Paremal juhul piirdub see tegudega, mis kellelegi liiga ei tee. Halvemal juhul, kui usaldusväärne täiskasvanu õigel hetkel ei sekku, päädib see õigusrikkumistega, mis võib rikkuda nii noore enda kui ka kellegi teise elu.

Noorte õigusrikkujate seas on paraku suur osa neid, kes on majanduslikult või sotsiaalselt vähem kindlustatud kui eakaaslased. Nii võibki tõrjutuse tunne viia noore end välja elama viisidel, mis võivad kahju teha nii talle kui ka teistele. Palju on ka neid noori, kes on ise langenud kuriteo ohvriks ega oska seejärel ise õiguskuulekalt käituda. Näiteks noored, kes on kogenud vägivalda, võivad võtta selle mustri üle ja hakata ka ise vägivaldselt käituma, sest nad ei oska teisiti. Varguste poole võib noori tõugata näiteks olukord, kus pere ei ole majanduslikult heal järjel. Näiteks, kui enamikul eakaaslastest on vinged tossud, aga minu perel nendeks raha ei ole, võin noorena kuuluvussoovist tulla mõttele sellised tossud endale varastada, halvemal juhul jõuga, näiteks koolikaaslaselt. Siin mängib suurt rolli mitte ainult noorte seas levinud, vaid laiem ühiskondlik surve paista silma jõuka ja edukana. Kui aga noorel või tema vanematel selleks võimalusi napib, minnaksegi teinekord ebaseaduslikule teele.

Kuritegelik käitumine tuleneb sotsiaalsete ja geneetiliste tegurite keerulisest koosmõjust. Kuigi suur hulk kriminoloogilisi uuringuid on analüüsinud sotsiaalseid tegureid, mis käitumist mõjutavad, on viimastel kümnenditel mõistetud, et kuritegeliku käitumise tekkepõhjuseid saab paremini mõista, kui võtta arvesse ka geneetilisi tegureid. Sagedasemad põhjused on siiski sotsiaalsed ja majanduslikud - eriti, kui kodust pole kaasa antud väärtusruumi ja mustreid, mis oleks nooresse õiguskuulekust juurutanud. Seega nature vs. nurture ehk geneetika ning kasvukeskkonna mõju vahekorrast rääkides on enamasti suurem kaal ikkagi lastetoal ja sellel, kes või mis noorena minu väärtusi, hoiakuid ja käitumist kujundasid.

Sotsiaalsete olevustena on meie identiteet paratamatult ja eriti sirgudes seotud seltskonnaga, kellega enim kokku puutume. Ka kambavaimu otsimine on ju loomulik arengu osa. Kui vanasti käidi teinekord kambavaimus ja riskantse põnevuse otsimisest naabruskonnas õunaraksus, siis tänapäeval on üha rohkem levinud muud enda ja teiste proovile panemise viisid. Näiteks võib mõni halb eeskuju panna eakaaslasi proovile poes vargil käimisega. Põnevat riski lisab võistlusmoment, kes suudab võtta rohkem vahele jäämata. Ent kambavaim ei pruugi noort alati kahju tegema tõugata. Näiteks, kui noore lähim sõprade ring väärtustab tervislikke eluviise ja edu näiteks mõnel spordialal, siis sellised eeskujud võivad noort hoopis tervislike eluviiside ning positiivse eneseteostuse poole tõugata.

Eestis soovime keskenduda ennekõike nendele noortele õigusrikkujatele, kes on oma kogukonnast peegelduvate normide või vähese vanemliku hoole ja puuduliku järelevaatamise tõttu eksiteele sattunud.

Ennetamaks mistahes õigusrikkumisi ja riske sattuda ka kuritegelike ühenduste vaatevälja, püüame kurbi stsenaariume ennetada sotsiaalseid oskusi juurutades. Sinna hulka kuulub ka oskus öelda ei asjadele ja tegudele, mis ei lähe ühiskondlike normide ega noore enda tõekspidamistega kokku. Samuti soovime noortele anda kaasa konfliktide lahendamise oskusi veel enne, kui mõni suuremat sorti konflikt on juhtunud. On oluline, et noored oskaksid konflikte lahendada sõnadega ilma, et tuleks mõttessegi lasta käiku rusikad või mõni muu kättemaksu väljendamise vahend.

Kui rääkida juba mõne rikkumise toime pannud alaealistest, siis Eestis kohtleme neid kui tuge ja abi vajavaid lapsi. Enamasti on iga õigusrikkumise taga mõni juurpõhjus, mis on hoopis sügavam kui pelk soov saada kellegi tähelepanu või eakaaslase tunnustust. Selle asemel, et alaealist vaid teo eest karistada, on mõistlikum minna tagasi lähtepõhjuseni ja tegeleda sellega, et võimalikke uusi rikkumisi ära hoida. Seega oleks väär panna eriti alaealiste puhul paika, kuidas me igale konkreetsele rikkumisele alati reageerime. Hoopis targem on iga kord selgitada välja, mis on konkreetse noore n-ö riski- ja kaitsetegurid. Enim tähelepanu tuleb pöörata faktoritele, mis seda noort kõige rohkem mõjutavad.

Mõistagi sõltub noorte õigusrikkumiste ennetamise ja tegudele reageerimise praktikas palju sellest, millises piirkonnas noor elab ja millised võimalused oma aja sisustamiseks seal leiduvad. Vähem tähtis pole seegi, milliseid teenuseid saab kogukonnas abi vajajaile pakkuda ning kas on piisavalt teadlikke inimesi, kes oskavad noori märgata ja vajadusel reageerida. Tõsi on, et Eestis on praegu piirkonniti üsna suured lõhed selles, kui kättesaadavad on vajalikud sotsiaalteenused, kuivõrd teadlikud on õpetajad ja näiteks koolide tugispetsialistid, kes suudaksid õigel hetkel hädas noort märgata, toetada ja õigele teele suunata.

Et noored õpivad sotsiaalseid oskusi kõigepealt kodust, soovime üha enam juurutada teadlikku vanemlust. Uuringud kinnitavad, et üks kaitse lapsele ohvriks või õigusrikkujaks saamise vastu on turvalised ja usalduslikud suhted lapsevanematega. Ühiskonnas, kus üha rohkem lapsevanemaid on lapse majandusliku heaolu tagamise nimel rakkes tööga, võivad aga tahtmatagi jääda suhted lapsega tagaplaanile. Selleks, et lapsega oleks päriselt usalduslik suhe, ei saa mööda vajadusest veenduda, et sinu laps oleks märgatud ja kuulatud.

Ideaalses maailmas tahaksime jõuda sinna, et lapsevanemad teaksid juba enne esimese lapse sündimist, mida vanemaks olemine tähendab. Viimastel aastatel on palju rõhku pandud vanemluskoolitustele ja programmidele nagu "Imelised aastad avaneb uues vahekaardis ", mis võimaldavad soovijatel laste kasvatamise oskusi ammutada.

Süsteemne võrdsus noorte õigel teel püsimise toetamiseks algab aga sellest, kas meil kodanikena on oskus märgata ja julgus reageerida seal, kus hädas noor täiskasvanu abi vajab. Nagu juba enne öeldud, siis abi vajab nii see noor, kes on ohver, kui ka see, kes on ise õigusrikkujaks saanud.

Selge on see, et majanduslikku ja sotsiaalset ebavõrdsust ühiskonnast täiesti välja juurida ei ole ilmselt võimalik. Ka laste kasvatamist ja hoiakute kujundamist ei saa riik lastevanemate õlult endale võtta. Küll aga saame kodanikena palju ära teha üksnes veendudes, kas meie enda või lähedaste lastel ja noortel on olemas vähemalt üks turvaline kontakt usaldusväärse täiskasvanuga, kelle poole saab ta mistahes murega pöörduda.