Ministry of Foreign Affairs of the Republic of Estonia

08/02/2021 | Press release | Distributed by Public on 08/02/2021 02:22

Inimõiguste kohus nõustus, et valekaebuse esitamise eest isiku süüdimõistmine ei rikkunud sõnavabadust

Euroopa Inimõiguste Kohutu (EIK) kolmeliikmeline komitee tunnistas 29.7.2021 avaldatud (6.7.2021) otsuses kohtuasjas Tepljakov vs. Eesti (47456/18) kaebuse selgelt põhjendamatuks ja vastuvõetamatuks.

1) Kaebuse asjaolud
Kaebaja esitas 5.10.2016 ringkonnaprokurörile avalduse, milles uuris, kas politseiametniku 27.9.2016 tegevus - üleolev käitumine ja tõukamine - oli õiguspärane. Kaebaja väitis, et talle oli just tehtud raske operatsioon ning politseiametnik tõukas vastu tema kardiostimulaatorit, samuti naeris talle näkku, ülbitses ja nimetas tema poega vargaks. Kaebaja arvas, et see tegu võiks olla kvalifitseeritav KarS § 121 lg 1 (kehaline väärkohtlemine) järgi. PPA, kellele avaldus edastati, kriminaalmenetlust ei alustanud. Tuvastati, et 27.9.2016 teostati kaebaja poja elukoha aadressil läbiotsimist. Uurijate ütluste kohaselt oli kaebaja ise olnud agressiivne, politseiametnik teda ei puutunud ega tõuganud. 21.10.2016 otsust kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta kaebaja ei vaidlustanud.

Selle asemel alustati kriminaalmenetlust KarS § 319 lõike 1 (valekaebuse esitamine) alusel hoopis kaebaja suhtes. 7.11.2017 otsusega tunnistas Pärnu Maakohus kaebaja süüdi KarS § 319 lg 1 järgi ning mõistis talle rahalise karistuse 35 päevamäära ulatuses. Kohus leidis, et ükski tunnistaja ei kinnita kaebaja versiooni, et teda tõugati, vastupidi, on tõendatud, et ta oli ise ärritunud seisundis. Kohus tuvastas kaebaja teos tahtluse, kuna kaebus oli esitatud konkreetse politseiametniku suhtes, kes teda tegelikult ei tõuganud. Sellest võis kohtu hinnangul järeldada, et kaebaja soovis, et selle ametniku suhtes algatataks (valeinfo põhjal) kriminaalmenetlus. 3.1.2018 otsusega jättis Tallinna Ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Pärnu Maakohtu otsuse muutmata. 25.4.2018 otsustas Riigikohus kaebaja kassatsioonkaebust menetlusse mitte võtta.

EIK-sse esitatud kaebuses leidis kaebaja, et rikutud on konventsiooni artikleid 3 (piinamise, alandava ja ebainimliku kohtlemise keeld), 6 lg 1 ja lg 3 p-d c ja d (õigus õiglasele kohtumenetlusele, sh kaitsjasse ja tunnistajatesse puutuvad aspektid), 7 (karistamine seaduse alusel), 9 (usu- ja mõttevabadus) ja 10 (sõnavabadus).
EIK edastas riigile vastamiseks üksnes konventsiooni artiklit 10 puudutava kaebuse, küsides, kas on sekkutud kaebaja sõnavabadusse, eelkõige konventsiooni artikli 10 lõikega 1 tagatud õigusesse levitada teavet, ning kui on, siis kas sellel oli seaduslik alus ning kas see oli konventsiooni artikli 10 lõike 2 mõttes vajalik ja proportsionaalne.
Muud kaebused tunnistas asju ainuisikuliselt lahendav kohtunik (single judge) vastuvõetamatuks.

2) EIK otsus
Valitsus vaidles vastu nii kaebuse vastuvõetavusele kui ka sisule. Esiteks leidis valitsus, et kuigi kaebaja artikliga 10 kaitstud õigustesse oli sekkutud, ei olnud teave, mida kaebaja levitas, sõnavabadusega kaitstud. Kaebaja poolt valeinfo esitamist tuleb pidada konventsiooni artikli 17 kohaselt õiguste kuritarvitamiseks. EIK sellega ei nõustunud, märkides, et ta on ka varem oma kohtupraktikas pidanud eksitavat teavet sisaldavaid kuriteoteateid, milles on ametnikke süüdistatud ebaseaduslikus või ebakohases tegevuses, konventsiooni artikli 10 kaitse alla kuuluvateks.

Alternatiivselt leidis valitsus, et kaebus on vastuvõetamatu, kuna see on selgelt põhjendamatu. Valitsus esitas samad vastuväited kaebuse vastuvõetamatusele ja kaebuse sisule, leides, et kaebus on samadel põhjustel kas selgelt põhjendamatu või ei ole kaebaja õigusi rikutud.

EIK märkis esmalt, et kaebaja süüdimõistmine oli sekkumine tema sõnavabadusse. Samal ajal puudus vaidlus, et sekkumisel ehk kaebaja süüdimõistmisel oli seaduslik alus (KarS § 319 lg 1) ning et asjaomane norm oli ettenähtav ja kättesaadav. EIK nõustus ka sellega, et karistusõiguse normi eesmärk oli teiste isikute õiguste ning õigusemõistmise (sh korratuse ja kuritegude ärahoidmise) kaitse. Seega oli sekkumisel seaduslik eesmärk.

EIK nõustus valitsusega ka selles, et sekkumine oli demokraatlikus ühiskonnas vajalik ja proportsionaalne. Kuigi inimestel on demokraatlikus ühiskonnas õigus ametnikkonda ja õigusemõistmist kritiseerida, siis teatud piiridest ei või üle astuda. EIK märkis, et riikidel on õigus võtta meetmeid, sh kriminaalõiguslikke, millega vastatakse valekaebustele ning kaitstakse teatud ametikohtadel olevaid ametnikke solvavate, laimavate ja au teotavate rünnakute eest, mis on seotud nende töökohustuste täitmisega ning mis võivad kahjustada avalikku usaldust nende ameti vastu.

Konkreetse asja asjaolude kohta tõi EIK välja, et Eesti kohtud olid kaebaja süüdi mõistnud teadavalt vale kuriteoteate (valekaebuse) esitamise eest. EIK pidas oluliseks, et kaebaja süüdimõistmise aluseks ei olnud pelgalt asjaolu, et tema esitatud kuriteoteate alusel kriminaalmenetlust ei alustatud, vaid kaebaja enda suhtes toimunud kriminaalmenetluses uuriti uuesti kõiki tõendeid, sh kuulati ära kaebaja, sündmuskohal olnud politseiametnikud ja kaebaja-poolse tunnistajana tema eksabikaasa. Tõendeid hinnates asuti seisukohale, et kaebaja väide, et politseiametnik oli teda tõuganud, oli vale. Samuti olid Eesti kohtud hinnanud kaebaja esitatud kuriteoteate sisu - kaebaja oli selles nimetanud konkreetset politseiametnikku ning kirjeldanud ametnikupoolset vägivalda enda suhtes, mida tegelikult toimunud ei olnud. Samuti oli kaebaja toonud välja KarSi paragrahvi, mis võiks olla kohaldatav. Seega pidi kaebaja olema teadlik, et tema teate alusel võidakse alustada kriminaalmenetlus. Seetõttu ei võtnud EIK arvesse kaebaja väidet, et ta ei plaaninud esitada kuriteoteadet, vaid soovis prokuratuurilt üksnes selgitust. EIK hindas ka kaebajale määratud karistust ning leidis, et see oli proportsionaalne. Kaebajale oli KarS § 319 lg 1 alusel mõistetud sanktsiooni miinimumi lähedane karistus, milleks oli rahaline karistus 35 päevamäära ehk 350 eurot ning tal oli võimalik tasuda karistus ositi 12 kuu jooksul.

Kokkuvõtvalt leidis EIK, et kaebaja süüdimõistmine ei olnud neil asjaoludel ebaproportsionaalne. EIK tunnistas kaebuse konventsiooni art 35 lg 3 p 1 ja lg 4 alusel vastuvõetamatuks kui selgelt põhjendamatu. Otsus on lõplik.
Otsus inglise keeles siin.